Ükskord ammu ammu juhtus üks iseäralik lugu. Ühes imekaunis kohas elas üks omamoodi tüdruk nimega Hipi. Ta oli täiesti ebatavaliselt tavaline tüdruk nagu tüdrukud ikka. Ühel ilusal varasuvisel päeval kuulis väike Hipi kogunemisest suure lõkke ääres. Sinna tahtis ta kindlasti minna, sest ta oli kuulnud, et seal on koos kõik tähtsad tegelased, ja et seal räägitakse millestki väga olulisest.
Oligi käes suure lõkke aeg ja väike Hipi hakkas seal omale kohta otsima. Ta püüdis jälgida kõiki teisi, kes kohale olid tulnud, et leida nendega midagi ühist, mille järgi olla kindel, kus on tema koht. Ta vaatas neid tähelepanelikult. Uuris nende riideid, juukseid, olekut, kuulas nende häält ja vestlust, kuid mitte keegi ei tundunud olevat tema moodi. Minutid möödusid, kuid ikka veel polnud ta leidnud oma kohta. Nii ta siis käis ja otsis ringi sooviga leida kasvõi ühtainsat inimest, kelle kõrvale ta võiks sobida. Tähtis jutt oli juba alanud, Hipi aga ei suutnud sellele keskenduda, sest pisike kurbus oli tekkinud südamesse. Ta heitis veelkord pilgu tähtsate tegelaste poole, kuid ei, mida polnud, seda polnud. Ja nii tuli Hipil tunnistada, et tema sarnast selle lõkke ääres polnud. Kurbus temas kasvas ja kasvas ning sel hetkel võttis ta vastu raske otsuse: lahkuda lõkke äärest, kuna seal pole tema jaoks kohta.
Ta eemaldus tasakesi ja püüdis olla märkamatu, sest hirm temas oli saanud hoogu juurde. Hirm arvas, et kui teised teda märkavad, võib tulla välja kurb tõsiasi, et ta pole kunagi nende juurde kuulunudki. Mis veel hullem, võib juhtuda midagi hirmsat: mis siis kui teda kutsutakse teiste ette ja öeldakse seda kõva häälega nii, et kõik kuulevad, võib-olla isegi karjutakse tema peale ja saadetakse halbade sõnade saatel minema. Ja seda ei tahaks ta ju ometi kogeda.
Ta püüdis liikuda mööda suuri põõsaid ja kivirahne, et teda ei märgataks. Õige varsti tundis ta lisaks hirmule endas segadust ja viha. Miks mina nendest erinev olen? Kas mul on midagi viga? Aga kui minul seal kohta pole, siis mulle polegi neid vaja, saan täitsa ise ka hakkama, mõtles ta. Leian endale oma pesa ja teen ise oma lõkke ja võin seal ise rääkida tähtsaid jutte. Just! See tundus olevat järsku nii hea mõte. Siis ei ole vaja kurvastust tundagi, et ta ei kuulu teiste sekka. Ja nii hakkas Hipi endale oma pesa otsima. Ja ta leidiski. Armas pehme pesake, üksildane küll, kuid turvaline. Ta ääristas pesa sooja samblaga, heitis sinna puhkama ja tundis, kuidas raskus tema seljas, peas ja jalgades veidi kergemaks läksid. Seda kõike, mis sel päeval juhtunud oli, oli väikse Hipi jaoks liialt palju ja ta heitis sügavalt magama.
Nii ta siis elas seal aastaid, üksikuks määratuna. Loomulikult püüdis ta korraldada oma enda lõkkeõhtuid, korraldajaks ja osavõtjaks vaid tema üksi. Ja seda sama kurba hetke oma elus püüdis ta erinevate kaunistustega ikka ilusamaks ja sisukamaks muuta.
Jutud tema enda lõkke ääres läksid iga korraga aina põnevamaks, kuid polnud kedagi, kes neid lugusid kuulnud oleks ja kurbus ja viha temas aina podisesid. Kas tõesti ei kuulu tema kuskilegi ja kas tõesti ongi see tema saatus?!
Ühel vastuolulisel päeval see kõik aga muutus. Just sellel päeval ei saanud Hipi üldse sotti ilmast, sest ühel hetkel sadas lund ja oli talv ning teisel hetkel paistis nii soe suvine päike. Mis mängu see ilm küll mängib, mõtles ta ja heitis pehmele samblale, mis teda veidigi lohutas, taas unele. Sel korral polnud ka uni täiesti tavaline. Ta nägi iseennast samas olukorras nagu aastaid tagasi suure kogunemise ajal. Kuid midagi oli sel korral teisiti. Ta nägi seda kõike justkui läbi eriliste prillide. Ta nägi, kuidas teised inimesed samuti ei leidnud oma kohta, kuid lihtsalt istusid kuskile. Veel nägi ta seda, kuidas teised talle naeratasid ning justkui silmadega lehvitasid.
Selle mõnusa tundega ärkas Hipi üles ning esimest korda elus julges ta mõelda, et ehk tal ikka on koht suure lõkke ääres, äkki on see ikka veel alles aga ta ei märganud seda. Mis siis kui kõik ikka veel nende lehvitavate silmadega teda seal ootavad? Ta tundis, kuidas hea soe tunne temasse voolas ja ta taipas, et ta oli ju täitsa ise sealt suure lõkke juurest ära läinud, ilma et keegi oleks teda minema ajanud. Temas tekkis lootus, et isegi kuigi ta ei leidnud oma kohta toona, oli siiski võimalus, et see on tema jaoks siiani veel alles ja ootas teda. Pisike värviline liblikas lendas sel hetkel tema ninale ja Hipi tundis end taas nii erilisena, ta teadis et liblikas tuli talle sõnumit tooma. Sõnumit, et ta on õigel teel.
Tol hetkel tundus Hipi, et ta ei vajanud enam seda peidupaika ja ta marssis julgelt hüpeldes ning karates suure lõkkeplatsi poole. Enam polnud tal vajadust end peita ega varjata, kuhjata pehmet sammalt oma asemele. Ta tundis endas lausa soovi vilistada, et anda maailmale märku, et ta tuleb tagasi.
Lõkkeplatsile jõudes oli algamas taas suur püha lõkkeõhtu ja Hipi vaatas sel korral julgelt ringi. Ta ei vaadanud enam teisi, vaid püüdis tunnetada ise seda kohta, kus tal oleks kõige mõnusam istuda. Ja ta istus. Omale kohale. Ja ka kõik teised istusid. Omadel kohtadel.
Ahh kui mõnus oli see tunne – istuda omal kohal, just sellel, mis oli tema jaoks alati seal olemas olnud ja mis kõige olulisem – mille ta ise endale valis. Ja ta ei vajanud sellesse kohta mitte midagi muud peale iseenda. Ja kuigi algul ikka tahtis pilk rännata enda juurest teiste poole, et leida miskit sarnast ja olla kindel et see on ikka tema koht, siis meenus talle see imeilus värviline liblikas, kes tema ninale oli lennanud ja see meenutus aitas tal taas lõdvestuda. Ja niimoodi muutus see koht talle üha pehmemaks ja mõnusamaks.
Sellest ajast peale ei muretsenud Hipi enam oma koha pärast. Ta teadis, et ükskõik kuhu ta ka ei läheks ja ükskõik, kes seal oleks ning ükskõik millised oleks teised, on tema jaoks see üksainus koht alati igal pool olemas, kui ta ise nii oma südames on otsustanud. Ja Sinu jaoks on ka, kas tead?!
