Kaugel kaugel roosakas-lillakas-helesinakal maal elas üks tore Hipi. Ta oli üks ütlemata tore olevus, kes armastas elus paljusid asju. Hipi jaoks olid selles maailmas olevad värvid suure tähtsusega. Need andsid talle tohutult jõudu ja rõõmu ning suutsid panna tal end tundma justkui oleks ta ise seesama kuldne või heleroosa värv. Värvi vajas ta igasse oma tegemisse: tema riided, tema toidunõud, tema tuba, tema jalatsid, tema juuksed, tema aiake, tema ratas, tema toolid, tema pudel ja no see nimekiri oli lausa lõputu. Igal asjal pidi olema oma kindel värv, no näiteks ei oleks talle meeldinud punane ratas ega punased juuksed küll aga punased saapad tekitasid väga mõnusa tunde. Igal asjal kohe pidi olema see õige värv. Ja see õige värv võis igal ajahetkel muutuda.
Tema lemmik tegevuseks oli unistamine ja asjade ette kujutlemine. Vahest sobitas ta peas kokku värve ja esemeid, püüdis tunnetada, kuidas see talle mõjuks, vahest lihtsalt unistas sellest, kuidas ta koos loomade ja lindudega suvesoojal päeval mängib ja lihtsalt elamisest rõõmu tunneb. Selline unistamine ja ette kujutlemine oli talle väga oluline, sest see täitis tema rinnakorvi selliste kergete õhumullidega, mis teda pea-aegu lendu suutsid tõsta. Kõige suuremateks sõpradeks pidaski Hipi loomi ja linde. Praktiliselt kõigil, kellel seljas karvad või suled, oli soe kohake Hipi südames garanteeritud. Ta mõistis neid ilma sõnadeta ja rääkis nendega nagu parimate sõpradega ikka. Ta hoidis neid enda lähedal ning toitis tähelepanuga ning igatses väga kui vahest mõne päeva eemal pidi olema. Elu ilma loomadest ja lindudest sõpradeta tundus Hipile liialt tühi ja kõle.
Hipi armastas ka inimestega aega veeta. Kõige rohkem oskas ta lootuse kaotanutel aidata taas lootust tunda või siis oskas ta oma rõõm kaotanud inimestel see jälle üles leida. Samuti tulid tema juurde need, kes olid haiget saanud. Siis puhus Hipi õrnalt haige koha peale ja kuulas niikaua, kuni valu sai ka sõna võtta. Tavaliselt juhtub see, et kui valule võimalus anda, siis ta lahkub kohe, kui on saanud välja öelda, mida ta öelda tahab. Selline tegelane siis see valu.
Ja vot selline tegelane siis see Hipi. Kuigi ta aitas ja abistas rõõmuga teisi, tundis ta sageli endas segadust. Kui ta oli toimetanud inimeste murede ja lootustega, tundis ta õhtuks end väsinuna. Miks küll? Ometi ei teinud ta ju miskit konti murdvat. Mis võis teda küll selle tegevuse juures väsitada?
Ta teadis, et tal oli raske olla teiste inimeste seas, kes väga palju tööd tegid. Näiteks nagu Hipi naaber, kes suutis ühe päevaga kaevata ümber 12 suurt mullahunnikut. Kuidas ta seda küll jaksas, jäi Hipile mõistetamatuks. Ta oli teda alati imetlenud, sest ta oli nii tugev ja suutis teha väga palju olulist tööd. Hipi ise ju tööd üldse ei teinud. Tema ei suutnud kaevate ühe päevaga isegi ühte suurt mullahunnikut. Ja eks naaber ikka tögas teda ka ja imestas, et millest see Hipi küll õhtuks ära väsis. Hipi ise imestas ka. Ta mäletab, et ka tema isa ja ema olid talle ikka öelnud, et mis sest unistamisest kasu on, ikka on vaja tööd teha ning kui Hipi oli parasjagu midagi suurt valmis unistanud, siis ei märganud keegi tema pingutust ja noh siis teda väga ei torgitud ka, lihtsalt pandi talle külge üks lisanimi: Laisk-Hipi. Eks siis ühel päeval Hipi endale siis tunnistaski: ta ei jaksa teha rasket tööd – ju siis ongi laisk. Ta püüdis seda nime siis kanda, kuigi see oli väga raske. Teda lohutas ainult see, et eks Hipid ongi teistmoodi ja kes siis ikka on näinud tohutult töökat Hipit. „Sa oled küll üks lillelaps“ öeldi talle. Ja ega temast midagi oodatudki.
Ühel päeval juhtus aga selline tore lugu, et Hipi kohtas tänaval jalutades üht teist Hipit. Ta otsustas talle järgneda ja vaadata, kuhu ta läheb ja mida olulist tema siis teeb. Ja Hipi nägi sel päeval väga palju olulist: näiteks seda, kuidas inimesed tänaval tema värvilisele kübarale pilku heites midagi nähtamatut ent südantsoojendavat sisse hingasid ning seejärel pehmelt naeratasid. Ja väike nuttev koolilapseke, kes oli kaotanud teel oma koti, leidis Hipi abiga selle taas üles. Ta kohe oskas õigetesse kohtadesse sattuda. Milline imeline olevus oli see teine Hipi. Ja laisk ei saanud selle imelise olevuse kohta kohe kindlasti öelda.
Ja äkitselt taipas Hipi, et see teine Hipi on täpselt tema enda moodi: ta tegi sama tähtsat tööd nagu temagi. Oh kui suur oli tema rõõm, kui ta sai aru, et kõik see, mis ta oli teinud, oli olnud nii vajalik kogu maailmale. See teistmoodi töö polnudki laiskus. Ta tundis, kuidas kõik linnud ja loomad ja abivajajad, kellega ta kokku oli puutunud, olidki tema töö. Oma hirmu või kurbusega kohtunud inimesed suutsid peale Hipiga kohtumist jälle paremini oma perega või sõpradega rõõmu nautida. Need loomad ja linnud, keda Hipi armastas, said oma armastust edasi teisteni viia. Laululinnuke sai laulda imekaunist laulu neile, kes seda sel hetkel vajasid, soe tunne Hipiga kohtumisest südames. Vares, keda alati minema aeti ja hirmutati, tundis end Hipi rõõmsast tervitusest olulise ja ilusana. Rääbakas koduta kass leidis taas endale armastava kodu. Lõbus kollane mantel Hipi seljas andis kümnetele hingelistele tänaval lootust ja pakkus silmailu. Milline tohutult tähtis töö oli küll Hipil.
Sellest hetkest peale magas Hipi igal ööd mõnusalt magusat olulist väljateenitud und ja tundis, kuidas ta on sellele maailmale sama oluline ja väärtuslik nagu Sina ja tema ja üldse kõik teised selle planeedi elanikud 
Lugu võib kasutada ainult viitega vaarikasaar.ee lehele.