Minu lood

Ükskord ammu ammu juhtus üks iseäralik lugu. Ühes imekaunis kohas elas üks omamoodi tüdruk nimega Hipi. Ta oli täiesti ebatavaliselt tavaline tüdruk nagu tüdrukud ikka. Ühel ilusal varasuvisel päeval kuulis väike Hipi kogunemisest suure lõkke ääres. Sinna tahtis ta kindlasti minna, sest ta oli kuulnud, et seal on koos kõik tähtsad tegelased, ja et seal räägitakse millestki väga olulisest. 

Oligi käes suure lõkke aeg ja väike Hipi hakkas seal omale kohta otsima. Ta püüdis jälgida kõiki teisi, kes kohale olid tulnud, et leida nendega midagi ühist, mille järgi olla kindel, kus on tema koht. Ta vaatas neid tähelepanelikult. Uuris nende riideid, juukseid, olekut, kuulas nende häält ja vestlust, kuid mitte keegi ei tundunud olevat tema moodi. Minutid möödusid, kuid ikka veel polnud ta leidnud oma kohta. Nii ta siis käis ja otsis ringi sooviga leida kasvõi ühtainsat inimest, kelle kõrvale ta võiks sobida. Tähtis jutt oli juba alanud, Hipi aga ei suutnud sellele keskenduda, sest pisike kurbus oli tekkinud südamesse. Ta heitis veelkord pilgu tähtsate tegelaste poole, kuid ei, mida polnud, seda polnud. Ja nii tuli Hipil tunnistada, et tema sarnast selle lõkke ääres polnud. Kurbus temas kasvas ja kasvas ning sel hetkel võttis ta vastu raske otsuse: lahkuda lõkke äärest, kuna seal pole tema jaoks kohta. 

Ta eemaldus tasakesi ja püüdis olla märkamatu, sest hirm temas oli saanud hoogu juurde. Hirm arvas, et kui teised teda märkavad, võib tulla välja kurb tõsiasi, et ta pole kunagi nende juurde kuulunudki. Mis veel hullem, võib juhtuda midagi hirmsat: mis siis kui teda kutsutakse teiste ette ja öeldakse seda kõva häälega nii, et kõik kuulevad, võib-olla isegi karjutakse tema peale ja saadetakse halbade sõnade saatel minema. Ja seda ei tahaks ta ju ometi kogeda. 

Ta püüdis liikuda mööda suuri põõsaid ja kivirahne, et teda ei märgataks. Õige varsti tundis ta lisaks hirmule endas segadust ja viha. Miks mina nendest erinev olen? Kas mul on midagi viga? Aga kui minul seal kohta pole, siis mulle polegi neid vaja, saan täitsa ise ka hakkama, mõtles ta. Leian endale oma pesa ja teen ise oma lõkke ja võin seal ise rääkida tähtsaid jutte. Just! See tundus olevat järsku nii hea mõte. Siis ei ole vaja kurvastust tundagi, et ta ei kuulu teiste sekka. Ja nii hakkas Hipi endale oma pesa otsima. Ja ta leidiski. Armas pehme pesake, üksildane küll, kuid turvaline. Ta ääristas pesa sooja samblaga, heitis sinna puhkama ja tundis, kuidas raskus tema seljas, peas ja jalgades veidi kergemaks läksid. Seda kõike, mis sel päeval juhtunud oli, oli väikse Hipi jaoks liialt palju ja ta heitis sügavalt magama. 

Nii ta siis elas seal aastaid, üksikuks määratuna. Loomulikult püüdis ta korraldada oma enda lõkkeõhtuid, korraldajaks ja osavõtjaks vaid tema üksi. Ja seda sama kurba hetke oma elus püüdis ta erinevate kaunistustega ikka ilusamaks ja sisukamaks muuta.

Jutud tema enda lõkke ääres läksid iga korraga aina põnevamaks, kuid polnud kedagi, kes neid lugusid kuulnud oleks ja kurbus ja viha temas aina podisesid. Kas tõesti ei kuulu tema kuskilegi ja kas tõesti ongi see tema saatus?!

Ühel vastuolulisel päeval see kõik aga muutus. Just sellel päeval ei saanud Hipi üldse sotti ilmast, sest ühel hetkel sadas lund ja oli talv ning teisel hetkel paistis nii soe suvine päike. Mis mängu see ilm küll mängib, mõtles ta ja heitis pehmele samblale, mis teda veidigi lohutas, taas unele. Sel korral polnud ka uni täiesti tavaline. Ta nägi iseennast samas olukorras nagu aastaid tagasi suure kogunemise ajal. Kuid midagi oli sel korral teisiti. Ta nägi seda kõike justkui läbi eriliste prillide. Ta nägi, kuidas teised inimesed samuti ei leidnud oma kohta, kuid lihtsalt istusid kuskile. Veel nägi ta seda, kuidas teised talle naeratasid ning justkui silmadega lehvitasid. 

Selle mõnusa tundega ärkas Hipi üles ning esimest korda elus julges ta mõelda, et ehk tal ikka on koht suure lõkke ääres, äkki on see ikka veel alles aga ta ei märganud seda. Mis siis kui kõik ikka veel nende lehvitavate silmadega teda seal ootavad? Ta tundis, kuidas hea soe tunne temasse voolas ja ta taipas, et ta oli ju täitsa ise sealt suure lõkke juurest ära läinud, ilma et keegi oleks teda minema ajanud. Temas tekkis lootus, et isegi kuigi ta ei leidnud oma kohta toona, oli siiski võimalus, et see on tema jaoks siiani veel alles ja ootas teda. Pisike värviline liblikas lendas sel hetkel tema ninale ja Hipi tundis end taas nii erilisena, ta teadis et liblikas tuli talle sõnumit tooma. Sõnumit, et ta on õigel teel. 

Tol hetkel tundus Hipi, et ta ei vajanud enam seda peidupaika ja ta marssis julgelt hüpeldes ning karates suure lõkkeplatsi poole. Enam polnud tal vajadust end peita ega varjata, kuhjata pehmet sammalt oma asemele. Ta tundis endas lausa soovi vilistada, et anda maailmale märku, et ta tuleb tagasi. 

Lõkkeplatsile jõudes oli algamas taas suur püha lõkkeõhtu ja Hipi vaatas sel korral julgelt ringi. Ta ei vaadanud enam teisi, vaid püüdis tunnetada ise seda kohta, kus tal oleks kõige mõnusam istuda. Ja ta istus. Omale kohale. Ja ka kõik teised istusid. Omadel kohtadel. 

Ahh kui mõnus oli see tunne – istuda omal kohal, just sellel, mis oli tema jaoks alati seal olemas olnud ja mis kõige olulisem – mille ta ise endale valis. Ja ta ei vajanud sellesse kohta mitte midagi muud peale iseenda. Ja kuigi algul ikka tahtis pilk rännata enda juurest teiste poole, et leida miskit sarnast ja olla kindel et see on ikka tema koht, siis meenus talle see imeilus värviline liblikas, kes tema ninale oli lennanud ja see meenutus aitas tal taas lõdvestuda. Ja niimoodi muutus see koht talle üha pehmemaks ja mõnusamaks. 

Sellest ajast peale ei muretsenud Hipi enam oma koha pärast. Ta teadis, et ükskõik kuhu ta ka ei läheks ja ükskõik, kes seal oleks ning ükskõik millised oleks teised,  on tema jaoks see üksainus koht alati igal pool olemas, kui ta ise nii oma südames on otsustanud. Ja Sinu jaoks on ka, kas tead?!

Kaugel kaugel roosakas-lillakas-helesinakal maal elas üks tore Hipi. Ta oli üks ütlemata tore olevus, kes armastas elus paljusid asju. Hipi jaoks olid selles maailmas olevad värvid suure tähtsusega. Need andsid talle tohutult jõudu ja rõõmu ning suutsid panna tal end tundma justkui oleks ta ise seesama kuldne või heleroosa värv. Värvi vajas ta igasse oma tegemisse: tema riided, tema toidunõud, tema tuba, tema jalatsid, tema juuksed, tema aiake, tema ratas, tema toolid, tema pudel ja no see nimekiri oli lausa lõputu. Igal asjal pidi olema oma kindel värv, no näiteks ei oleks talle meeldinud punane ratas ega punased juuksed küll aga punased saapad tekitasid väga mõnusa tunde. Igal asjal kohe pidi olema see õige värv. Ja see õige värv võis igal ajahetkel muutuda.

Tema lemmik tegevuseks oli unistamine ja asjade ette kujutlemine. Vahest sobitas ta peas kokku värve ja esemeid, püüdis tunnetada, kuidas see talle mõjuks, vahest lihtsalt unistas sellest, kuidas ta koos loomade ja lindudega suvesoojal päeval mängib ja lihtsalt elamisest rõõmu tunneb. Selline unistamine ja ette kujutlemine oli talle väga oluline, sest see täitis tema rinnakorvi selliste kergete õhumullidega, mis teda pea-aegu lendu suutsid tõsta. Kõige suuremateks sõpradeks pidaski Hipi loomi ja linde. Praktiliselt kõigil, kellel seljas karvad või suled, oli soe kohake Hipi südames garanteeritud. Ta mõistis neid ilma sõnadeta ja rääkis nendega nagu parimate sõpradega ikka. Ta hoidis neid enda lähedal ning toitis tähelepanuga ning igatses väga kui vahest mõne päeva eemal pidi olema. Elu ilma loomadest ja lindudest sõpradeta tundus Hipile liialt tühi ja kõle.

Hipi armastas ka inimestega aega veeta. Kõige rohkem oskas ta lootuse kaotanutel aidata taas lootust tunda või siis oskas ta oma rõõm kaotanud inimestel see jälle üles leida. Samuti tulid tema juurde need, kes olid haiget saanud. Siis puhus Hipi õrnalt haige koha peale ja kuulas niikaua, kuni valu sai ka sõna võtta. Tavaliselt juhtub see, et kui valule võimalus anda, siis ta lahkub kohe, kui on saanud välja öelda, mida ta öelda tahab. Selline tegelane siis see valu.

Ja vot selline tegelane siis see Hipi. Kuigi ta aitas ja abistas rõõmuga teisi, tundis ta sageli endas segadust. Kui ta oli toimetanud inimeste murede ja lootustega, tundis ta õhtuks end väsinuna. Miks küll? Ometi ei teinud ta ju miskit konti murdvat. Mis võis teda küll selle tegevuse juures väsitada?

Ta teadis, et tal oli raske olla teiste inimeste seas, kes väga palju tööd tegid. Näiteks nagu Hipi naaber, kes suutis ühe päevaga kaevata ümber 12 suurt mullahunnikut. Kuidas ta seda küll jaksas, jäi Hipile mõistetamatuks. Ta oli teda alati imetlenud, sest ta oli nii tugev ja suutis teha väga palju olulist tööd. Hipi ise ju tööd üldse ei teinud. Tema ei suutnud kaevate ühe päevaga isegi ühte suurt mullahunnikut. Ja eks naaber ikka tögas teda ka ja imestas, et millest see Hipi küll õhtuks ära väsis. Hipi ise imestas ka. Ta mäletab, et ka tema isa ja ema olid talle ikka öelnud, et mis sest unistamisest kasu on, ikka on vaja tööd teha ning kui Hipi oli parasjagu midagi suurt valmis unistanud, siis ei märganud keegi tema pingutust ja noh siis teda väga ei torgitud ka, lihtsalt pandi talle külge üks lisanimi: Laisk-Hipi. Eks siis ühel päeval Hipi endale siis tunnistaski: ta ei jaksa teha rasket tööd – ju siis ongi laisk. Ta püüdis seda nime siis kanda, kuigi see oli väga raske. Teda lohutas ainult see, et eks Hipid ongi teistmoodi ja kes siis ikka on näinud tohutult töökat Hipit. „Sa oled küll üks lillelaps“ öeldi talle. Ja ega temast midagi oodatudki.

Ühel päeval juhtus aga selline tore lugu, et Hipi kohtas tänaval jalutades üht teist Hipit. Ta otsustas talle järgneda ja vaadata, kuhu ta läheb ja mida olulist tema siis teeb. Ja Hipi nägi sel päeval väga palju olulist: näiteks seda, kuidas inimesed tänaval tema värvilisele kübarale pilku heites midagi nähtamatut ent südantsoojendavat sisse hingasid ning seejärel pehmelt naeratasid. Ja väike nuttev koolilapseke, kes oli kaotanud teel oma koti, leidis Hipi abiga selle taas üles. Ta kohe oskas õigetesse kohtadesse sattuda. Milline imeline olevus oli see teine Hipi. Ja laisk ei saanud selle imelise olevuse kohta kohe kindlasti öelda. 

Ja äkitselt taipas Hipi, et see teine Hipi on täpselt tema enda moodi: ta tegi sama tähtsat tööd nagu temagi. Oh kui suur oli tema rõõm, kui ta sai aru, et kõik see, mis ta oli teinud, oli olnud nii vajalik kogu maailmale. See teistmoodi töö polnudki laiskus. Ta tundis, kuidas kõik linnud ja loomad ja abivajajad, kellega ta kokku oli puutunud, olidki tema töö. Oma hirmu või kurbusega kohtunud inimesed suutsid peale Hipiga kohtumist jälle paremini oma perega või sõpradega rõõmu nautida. Need loomad ja linnud, keda Hipi armastas, said oma armastust edasi teisteni viia. Laululinnuke sai laulda imekaunist laulu neile, kes seda sel hetkel vajasid, soe tunne Hipiga kohtumisest südames. Vares, keda alati minema aeti ja hirmutati, tundis end Hipi rõõmsast tervitusest olulise ja ilusana. Rääbakas koduta kass leidis taas endale armastava kodu. Lõbus kollane mantel Hipi seljas andis kümnetele hingelistele tänaval lootust ja pakkus silmailu. Milline tohutult tähtis töö oli küll Hipil.

Sellest hetkest peale magas Hipi igal ööd mõnusalt magusat olulist väljateenitud und ja tundis, kuidas ta on sellele maailmale sama oluline ja väärtuslik nagu Sina ja tema ja üldse kõik teised selle planeedi elanikud

Lugu võib kasutada ainult viitega vaarikasaar.ee lehele.